7. nädal

Seitsmes nädal möödus meil Tartu Maratoni tähe all. Traditsiooniliselt maksis mu äi (Viljar) minu ja Taavi maratoni osavõtu kinni ja seega ei jäänudki muud üle, kui sündmuseks valmistuda. Teisipäeva õhtul sain korraks suusad alla ja 10 km ära sõidetud. Uskumatu küll, aga tunne oli täitsa hea hoolimata sellest, et viimati sai suusatatud 3 aastat tagasi Tartu Maratonil Igatahes ei leidnud ma rohkem mahti suusarajale minna ja tuli leppida järjekordse lõbusa maratoniga, millele “külmalt” peale lennata. Viljar oli tublina täpselt 63 km (Tartu Maratoni täispikk distants) Saaremaal maha sõitnud ja Taavi Tallinnas midagi sarnast teinud.

Eelneval nädalavahetusel realiseerisime Saaremaa amma ja taada poolt saadetud kingiraha – ostsime Oliverile korraliku suusakomplekti koos saabastega. Alguses tahtsime küll osta mõnest spordipoest Grete suuskade sarnaste klambritega varustuse, kuid seal polnud Oliveri pikkusele selliseid asju müügil. Hawaii Expressis laitis müüja muidugi sellise “titade” varustuse kohe maha, kuna nii suurele poisile tuleb korralike klambritega suusad osta. Tänu kingirahale saime ostud tehtud ja tundus, et Oliver jäi ka kenasti rahule. Lisaks said vinged hõbedased päris suusasaapad ka

Laste suusavarustus oli vajalik selleks, et maratonile eelneval päeval laste tillusõidust osa võtta. Gretega olime sel aastal ühe kilomeetrise ringi teinud ja tal oli asi täitsa käpas juba. Oliver sai enne sõitu pool ringikest ainult proovida (esimest korda elus suuskadel). Ja juba läkski sõit lahti. Rahvast oli palju ja rajal oli vahepealt raske lapsi märgata, kuna vanemate mass kõndis pisikestega kaasas. Grete ja Oliver sõitsid eraldi, kuna lapsed jaotati sõitude vahel vanuse järgi ära. Mõlemad olid väga tublid ja vaprad. Lõpuks ootas neid medal, diplom ja soe mahl. Ning rahulolevad vanemad. Ilm oli krõbe, kuid päikeseline, ja mõlemad vanaisad said lastele raja kõrvalt kaasa elada. Tartu taada pildistas raja kõrval ning Saaremaa taada võttis finishis tubli lõpetaja kallistuseks sülle. Järgmine aasta proovime kindlasti jälle.

Järgmisel hommikul viis mu isa meid Oetpääle maratoni starti kohale. Sel korral saime päris staadioni kõrvale parklasse ja istusime lihtsalt autos soojas, kuna olime ummikute kartuses varakult kohale tulnud. Hoolimata sellest läks meil Taaviga ikka kiireks, kuna enne stardikoridorisse minekut oli vaja veel kergemat häda tegema minna. Kui kohale jõudsime, oli kogu mass juba troppi kogunenud ja stardipaugu kõlades sättisin alles suuski alla. Kuid vahet polnud, startisin nagunii kõige lõpust.

Üldiselt oli sel aastal (võrreldes eelmistega) enesetunne väga mõnus ja tempo sai just paras valitud. Olin muidugi Taavist ja Viljarist aeglasem, kuid pole lugu. Küll ma paranen. Ega olematu suusatamise pealt paremat tahta saagi. Ja õhtune mõnus saun ning õlled panid päevale kena punkti.

Nädal 6, 2012

Reidaril on Inglismaalt külaline, kes üritab nädala jooksul Reidarilt omastada niipalju tarkust kui võimalik, mistõttu on meie õhtud üsna issi-vaesed.

Sel nädalal läksin jälle üle kahe nädala trenni – esmaspäeval küll pärast esimest 10 minutit oli süda seljavalu pärast kergelt paha, aga rühkisin edasi ja läks paremaks.

Teisipäeval käisime beebikoolis ja meisterdasime sõbrapäevakaardi ja õhtul tuli Taada Rasmust hoidma kuniks ma suurtega trennis käisime.

Kolmapäev … ei mäleta üldse, v.a. et käisin trennis .. aa ja Reidar oli õhtul kodus

Neljapäeval käisin hommikul kontoris.  Õhtul laste trenni ei toimunud, kuna spordihallis toimusid võistlused aga see oligi hea, sest siis sain minna rahuliku südamega lasteaeda koosolekule, kuhu oli seekord kutsutud eripedagoogi haridusega Ülle Kuusik, kes rääkis millised meie 5-6 aastased lapsed on, miks nad niimoodi käituvad ja kuidas nende muutustega toime tulla. Oli päris huvitav, ainuke häda oli, et ei jäänud aega küsimusteks ja aruteluks.

Reedel läksin Biomeedikumi ja sattusin huvitavale koosolekule, mistõttu on mul nüüd veidike mõtlemisainet. Õhtul läksin jälle trenni ja Reidar lastega ülaltnaabrite juurde.

Laupäeval oli meil ebatraditsiooniline hommik pühapäevaste pannkookidega ja seejärel joonistasid-kirjutasid lapsed Memmele sünnipäevakaardid. Väga ilusad tulid need välja. Läksin ja viisin need posti, käisin üle mitme-setme aja turul ja siis veel poes. Ahjaa, Rasmuse tuppa ostsin pimendava ruloo, et teda siis nüüd hakata oma voodisse magama harjutama. Reidaril oli filmiõhtu sõpradega ja nii me siis lastega veetsime lõbusalt aega ja tegime Memmele sünnipäevakõne.

Pühapäeval oli ikka veel selline külm, et suusatama ei läinud, nii et oli multikavaatamist, mängimist, joonistamist, lõunamagamine. Ise tegelesin fotode valikuga ja selle valiku kujundamisega, et lapsed saaksid kumbki lasteaeda viia kolm fotot oma sõbraga. See võttis ikka päris palju aega, aga tulemus oli seda väärt. Kui lapsed üles tõusid, viis Reidar nad Amma-Taada juurde ning tagasi tulles panime ruloo üles.

Kiirelt meisterdasin uutmoodi kohupiimakorbid ehk ricotta-muna-suhkru-natukese hapukoore – vaniljesuhkru segu kaneeli-lehttaigna korvikestes (modifitseering Jamie Oliveri 30 minuti roogades olevate Crème fraîche – apelsinikaramellkattega kookidest). Leidsin, et niimoodi hakkangi neid korpe tegema – ei ole rasva vaja kuhugi panna, muffinivorm jääb pärast üsna puhtaks ja kiire ning kõige olulisem on maitse – rohkelt kohupiimane, st. taigna osa jääb täpselt parajaks, ei ole kuiv ja ei pea nii suures hulgas saia sisse sööma.

Edaspidi lisan sinna kindlasti ka sukaadi. (praegu ei olnud mul seda võtta), kuna Grete meil rosinaid ei taha. Igastahes, kui koogid valmis, siis läksin kah lastele-Reidarile järgi Amma-Taada juurde sauna.

Koju jõudes sain veel paar tunnikest triikida, ehkki päris lõpuni sellega ei jõudnud. Reidar valmistas seminariettekannet. Selline see nädal siis oli.

Nädal 5, 2012

Esmaspäeva õhtul tuli meile Silja – Reidar tegi maitsva õhtusöögi ja mina viilisin jälle trennist, kuna selg ei olnud ikka veel päris korras.

Neljapäeval oli lastel trennis väike võistlus, kus joosti ja hüpati kaugust. Lapsed olid tublid ja nautisid pärast auhinnaks saadud komme. Koju jõudes sõime ja siis tulid ülalt naabrilapsed meile külla.

(pilt tehtud detsembris toimunud võistlusel)

Reede õhtul tulid ülaltnaabrid kogu perega külla – tegime kaerahelbeküpsiseid ja naabrinaine tõi ka maitsva koogi. Lastel oli möllu omajagu.

Laupäev oli kole külm aga ilus päikesepaisteline ilm ning me otsustasime, et sõidame maale ja kontrollime veetoru ümber oleva küttekaabli ära. Mõeldud-tehtud. Maal oli ilus – külma nii -25 kandis ja Reidar nägi omajagu vaeva, et majja sisse saada, kuna lukk oli külmunud. Lõpuks õnnestus ja veendus, et kõik on korras. Olime ka siis niikaua väljas.  Lõpuks, pildistamise ajaks läks Grete ikkagi autosse sooja. Poistega aga tuterdasime natuke ringi.

Linna tagasi jõudes ostsime Saaremaa-Taada sponsoreeritud suusakomplekti koos suusasaabastega Oliverile. Jääb nüüd loota, et ta nendega ka sõita saab, sest seni on küll nii pikalt nii külm olnud, et välja ei pääse.

Oliver käis ka juuksuris ja läbis seetõttu totaalse muutumise ning lõunasöögiks patustasime hambutgerieinetega.

Pühapäeval olime jälle rõõmsalt tubased ja päeva lõpetasime õuna-kohupiimakoogiga.

Nädal 4, 2012

Kuna pühapäeval tabas mu selga äge närvivalu, siis võtsin nädala trennist vabaks.

Päevad sisustasime Rasmusega ilusti mängimise, beebikoolis käimise ja tööga ära ja ühel õhtul käis Grete ka veel suusaringi tegema, aga ikkagi oli päris külm olnud, nii et hiljem ei olegi ta enam suuskadele saanud.

Nädalalõpul tuli pidu meie koju, ehk pidasime Anita juubelit. Anita tegi ise salatid-liha-tordi ja mina sain siis toimetada ülejäänud tegemisi. Tuba oli rõõmsaid sugulasi täis ja toit oli hirmus maitsev.

Kuna toitu jäi ka omajagu järgi, siis saime muretult ka luksusliku lõunasöögi pühapäeval endale korraldada. Mõnus

Nädalalõpp

Eelmine töönädal lõppes mul nagu ikka töise päevaga kontoris, pärast mida hüppasin Lõunakeskusesse, et Oliverile talvevarustust osta. Läksin poodi – räägin müüjaga pükstest, et need ei tohiks olla liiga laiad kuivõrd poiss meil peenike. Nonii, tunduvad igati head püksid olema, nii et sammun hoogsalt kotti kõigutades poest välja ja mõtlen, et näed, nii ilusti täpselt teadsin mida ma soovin, kui …. tuli meelde, et tegelikult oli Oliverile hoopis jopet vaja, mitte pükse, sest lasteaiajope kärises parandamatult katki. Nii ma siis pöörasin otsa ringi ja hüüdsin juba ukselt müüatele, et teate, ma tegin täiesti vale ostu – nad hetkeks küll kohkusid, aga kui selgus, et ma pükste asemel soovin hoopis 10 eurot kallimat jopet, siis sellise vahetuse tegemine ei olnud probleemiks.

Novot, taluturult ostsin glögi kah – mustsõstra-mustika (alkoholivaba, et ka lapsed saaksid) ja raamatupoest kalendermärkmiku.

Reede õhtul sain ka ise pärast nädalast pausi trenni mindud ja poest läbi hüpates  ka Rasmusele kelk ostetud. Õhtul tähistasime veel skype teel vanemate pulma-aastapäeva.

Laupäeval läks sättimisega üksjagu aega ja välja saime natuke pärast 11 hommikul. Üsna pea suutsin Rasmuse kelgu kummuli keerata, nii et ta näoli lumme langes. Võtsin ta kähku sülle – nägu üleni lund täis ja täielik vaikus. Pühkisin lume ära, tegi paar silmavibutust, tõmbas end õhku täis (seni vist hoidis hinge kinni) ja lasi mõned röögatused välja. Õnneks olin kelgule peale ühe fliisi võtnud, nii et sellega sai nägu ruttu kuivaks ja poiss rahunes peagi. Igaks juhuks, et see liiga koledaks kogemuseks ei jääks, panin ta Grete kelgule.

Staadioni mäekesel algul lapsi väga polnud, aga neid tuli juurde ja Oliveril oli seal paari poisiga möllu kui palju. Kelku ta praktiliselt ei kasutanud, vaid lasi mööda jäärada igatsugu asendites niisama alla. Ise käisin korraks tiiru poes, et taskurätikuid osta ja mähkmeid, aga viimaseid ei saanud, kuna antud numbrit meie poes ei olnud! Tagasi kelgumäel selgus, et Rasmus hakkab unne vajuma – läksin temaga siis koju ja püüdsin teda igati ülal hoida, aga lõpuks tassisin ikkagi raskelt magava lapse üles ja võtsin riided ära ja poetasin voodisse – ei liigutanudki teine. Suured lapsed tulid ka varsti, sõid võileiba ja proovisid glögi (see on meie jaoks ikka natuke liiga kange ja hapu) ning läksid tuttu. Kõik magasid omajagu kaua ja kella 6 ajal läksime naabermajja sauna, kus ka Reidari vennapere juba ees ootamas oli.

Pühapäeval oli minul magamishommik ja teistel pannkoogisöömine ning kui ma siis Rasmusega põrandal olles Tähevärava saadet vaatasin, käis seljast valu läbi ja pärast seda ei saanud end miskitpidi liigutada. Eks ma siis natuke tönnisin ja lõpuks ikkagi diivanile sain end paigutatud. Igastahes läks Reidar sedakorda üksi lastega välja… ja tuli peagi tagasi kui Rasmus jälle magama jäi Seekord ärkas Rasmus lahtiriietumisel ja Reidar maadles temaga siis peale söömist tuttu minnes natuke kauem kui see tavaliselt käib.

Mingil hetkel tuli mulle meelde, et mu isa oli ju eelmisel aasta ühe paari suuski ostnud … Reidar läks ja leidis need keldrist üles ja läks siis kui Grete üles tõusis temaga lauluväljaku juurde suusatama-kelgutama. Grete oli kilomeetrise ringi ära suusatanud. Oliveri see väga ei huvitanud, nii et olin poistega kodus ja suutsin niipalju selga liigutada, et toit valmis teha.

Õhtul vaatasid lapsed multikat Välk ja Reidar vabastas valla oma kokandushuvi ja hakkas pärmitainast tegema, et lihapirukaid teha. Natuke suunasin ta liigutusi ja kui lapsed voodis olid, tegime pirukad valmis – osad läksid külma ja osad otse ahju, nii et tegime 23.15 ajal öist pirukasöömist (mõned kaneelisaiakesed tegin lisaks).

Nii et selline omamoodi tavaline nädalalõpp,  mis läheb ajalukku Rasmuse esimese kelgusõiduga, Grete esimese suusakilomeetri  ja Reidari esimese pirukaküpsetamisega.

Luksuslik luhta läinud pidusöök II

Pärast lumist töönädalat, kus lapsed said kelkudega lasteaias käia ja me Rasmusega tööl ja beebikoolis käisime jne… oli jällegi laupäev saabumas nii et reedel leppisime tööl Merikesega kokku, et teeme nüüd selle ühise õhtusöögi ära, kuivõrd jänes on ikka küpsetamata.

Reede õhtul või noh juba päris öösel ärkas Grete mitu korda paha unenäo peale üles – katsudes tundus veidi soojem kui võiks olla, aga mitte ka liiga kuum et rohtu peaks andma. Igastahes, laupäeva hommikul oli temal samasugune temperatuur 37.8 nagu Oliveril eelmisel laupäeval. Seega … tuli jällegi Merikesele helistada, et üritus ära jääb.

Seekord olin reedel jänese sügavkülmast tavakülma pannud, nii et nüüd võtsin selle veel toatemperatuurile. Mõtlesin, kas teha küpsetuskotis või kuidagi teisiti … proovisin niisama röstimist – soola-pipraga üle ja sulavõiga aegajalt määrimist (u. 45 minutit).

Sinna juurde aga tegin kunagi varem proovitud Hasselbacki kartuleid.

Magustoiduga oli asi keerulisem – poest ei tahtnud midagi erilist osta, aga lapsed soovisid oma laste kokaraamatust nn. auhinnaküpsiseid, mis on kaerahelbeküpsised, kus on ka kookoshelbeid, kakaod jm. ja peal on nr.1 kreemi ja kommipuruga.

Tegin hoopis tavalised kaerahelbeküpsised, kuhu panin lusikatäie kakaod ja pärast niristasin sulashokolaadiga üle (no ja mõned kommikesed ka juurde ).  Maitsesid igastahes küll ülihästi kõik.

Pühapäevast väga palju ei mäleta – see oli vist see päev, kus oli päris pikk aeg päeval, kus lapsed kõik korraga magasid, nii et sai oma mõtteid kuulata ja rahulikult raamatu läbi lugeda

(Esmaspäeval olin aga ise samasuguse väikse palaviku küüsis, nii et olen nüüd kahest trennist ära jäänud – täna lähen ja vaatan kuidas lumeküllane ilm tundub… aga millal me julgeme järgmiseid plaane pr. Mägidega kokku saamiseks teha … )

Luksuslik luhta läinud pidusöök I

Perekond Mägi-ga ei ole me tükk aega, nii umbes novembrikuust saadik perekonniti kokku saanud, sest kõigil on nii tihe trennikava , nii et pidasime plaani selleks laupäevaks. Menüüsse olin lubanud jäneseprae…

Laupäeva hommikul varakult, nii u. 10 enne seitset, kui “suured” lapsed olid end üllatuslikut juba riidesse saanud ja Grete endale ise patsigi pähe teinud, siis tuvastasime, et Oliveril on palavik 37.8. No nii,  piduõhtusöök jääb külalistega ära…

Kuivõrd olin unustanud jänese sügavkülmast välja võtta ja tavakülmas oli sama kuupäevaga kana ootamas, siis leidsin, et paras oleks proovida õllepurgi otsas küpsetatud kana (isa tõi kolmapäeval jahutatud broileri  ja mainis, et nad olid emaga näinud ühes saates kuidas sellist asja tehti ja noh… väike guugeldamine ja retsept oligi lausa eesti keeles käes).

No ja kuna vist juba Norrast tagasi tulemisest saadik olen pidevalt plaani pidanud küpsisetorti teha ja et olin kõik eelneval päeval valmis ostnud, siis tegin  selle ikkagi ära kuivõrd vaatamata suurusele kaob see alati katastroofilise kiirusega.

Lõppudelõpuks oli siiski kahju, et prk. Mägid seda nautida ei saanud… küll aga saime vähendatud koosseisus (mina, Grete, Merike, Madli ja Timo) kokku järgmisel päeval, kuivõrd meil olid Amma-Ülle ostetud piletid Kessu ja Tripp ettendusele Teatri Kodus (see on üks ütlemata ilusa välis-ja sisekujundusega maja Tartu Mänguasjamuuseumi juures). Lapsed nautisid täiega ja nii mõnelgi saalisolijal jäi kõrvu Grete ja Timo naeruhõisked (Madli on juba vaoshoitum .

Oliveril küll pühapäeval enam palavikku polnud, aga ikkagi olime targalt ettevaatlikud.

Haukamaal

Laupäeva hommikul 9 ajal sõitsime ämmaga veidi linnast välja sirelijahile ehk et üks lahke inimene andis meile mõned sirelipuhmastikud. Neid oli aga nii palju, et auto sai neid tihedalt täis, mistõttu maaleminek koos lastega sattus küsimärgi alla. Kuivõrd Reidaril oli aga eelmine päev pikk olnud ja Rasmus vaevles nohu käes, siis leidsime, et käin hoopis ise maal ära ja Reidar jääb siis lastega koju.

Nii sõitsingi. Maal oli ilus ja rahulik nagu ikka. Asusin toimetama – 7 omajagu suurt istutusauku sai kaevatud, noh, võibolla oleks mõistlik olnud need puhmastikud rohkem lahti lammutada, et hekina istutada, aga kuna meil seal oli suur kuivanud pujude ala, mis vajab mahaniitmist, siis panin pundardena (no ja nii on lootust, et naabrite hoov muutub meie jaoks juba tunduvalt varem vähem hoomatavaks). Ilm oli veider – päike, suur tuul, vihmasabin, külm ja siis jälle palav. Õnneks oli lambavillane vest seljas, nii et vihm läbi ei tunginud. Selle tööga läks ikka päris pikalt aega.

Ühel hetkel märkasin, et kastan on kuidagi imelik, lähemal vaatlusel selgus, et puuharud on hakanud üksteisest võõranduma, aga nii õnnetult, et üks haru toetus elektriliinidele. Helistasin siis Reidarile ja tema omakorda  elektrifirmasse. Vahepeal tegin ühe peenra korda ja avastasin lõhnava lavendli sealt (olin täiesti unustanud, et see Siljalt-Indrekult oli saadud ja sinna istutatud). Igastahes panin küüslauku maha. Kahtlen vaid nende küünte kvaliteedis – eks kevadel paistab.

Siis tulid elektrimehed, kes eriti jutukad ei olnud, aga vähemalt tegutsesid. Nii sai liinidele toetuv haru maha saetud, kuid teine haru jäi püsti, kuna kardeti, et see järsku majale kukub. Kahju on sest kastanist. Andis aiale iseloomu juurde.

Vahepeal tuli jälle vihmasabinat ja trepil istudes pildistasin värvidemängu.

Kase alla said lumikellukesed ja märtsikellukesed maha pandud. Alustasin hoogsalt lillepeenra laiendamist, et hunnikus tulbi, nartsissi, kobarhüatsindi ja krookuse sibulaid maha panna, aga see töö jäi lõpule viimata, kuna vihmasadu läks liiga tugevaks, nii et ähvardas vestistki läbi tulla.(Kärbseseeni oli meil kraavitaguses metsatukas.)

Lootsin, et pühapäeval saan seda tööd jätkata.

Koju jõudsin veidi enne seitset ja otsustasime, et kuna Rasmusel oli väike palavik, siis lähen mina Grete-Oliveriga kõrvalmajja sauna ja kui olen saunas ära käinud, tulen Rasmuse juurde ning Reidar läheb sauna ja peseb ka lapsed puhtaks. Nii ta läks. Amma-Taada juures oli ka Taneli pere. Anita oli maitsvat kohupiima-mustika kooki teinud.

Kodus, kui kell 9 Rasmuse voodisse viskasin, siis ta ei liigutanud ka vaid uinus ilmselt nii kui pea patja puudutas. Üldiselt tundub, et tal tuleb lõpuks ometi kolmas hammas, nii et seetõttu see nohu tal vindubki ja palavik ja seedimine on ka nii nagu on…

Reidar saabus lastega 10 ajal ja luges veel Potterit neile … Rasmus muutus poole 12 ajal rahutuks, nii et läksin kah tema kõrvale.

Slow food ehk aeglane toit ehk õhtu perega

Seoses kiirete aegadega ehk tiheda trennides käimistega, on meil õhtuseid ühisaegu kesiselt. Eile aga, kuivõrd Rasmus ähvardas tõsisemalt nohuhädasse jääda ja ilm oli vesine ja selg ikka valulik, otsustasin trennist puududa ja teha hoopis üks korralik aeglane toit.

Põhitoitainete valik oli minimaalne – neist kõige silmatorkavam ilus 550g veiselihatükk. Olemas oli ka kartul, sibul, piim, munad, jahu ja maitseaineid. Kaevates pappkastide vahelt õige kasti kokaraamatutega, sain hakata sobivat retsepti otsima – enamus vajasid veel kas porgandeid või paprikaid või tumedat õlut või vahukoort vms. Sõrm jäi pidama raguu juurde (olen alati arvanud, et raguu on midagi erilist, aga tuli välja, et on hoopis peene nimega lihasoust , mida tuleb nii 1,5 tunni jagu potis hautada ja vahepeal kindlasti segada, et põhja kinni ei jääks, kusjuures, kui porgandeid ka oleks olnud juurde panna, siis oleks saanud rootsipärase raguu). Veidi nikerdamist oli, et leida pliidil õige “madal kuumus”, aga asi edenes. Reidari koju jõudes sai ka paar loorberilehte sinna maitset juurde andma.

Huvitaval kombel sobis toit ka lastele – Grete, kes tavaliselt tahab kartuleid suuremate tükkidena, nõudis Oliveri ja Rasmuse toidu eeskujul, et ka tema kartulid ära pudrustataks. Oli päris hää … (täna sõime Rasmusega seda veel lõunasöögiks ja saigi otsa kõik).

Toit söödud, tuli loomulikult mõtlema hakata magustoidu peale, aga kuna mõte läks lendu juba varem, siis olin Reidarilt poest lasknud õli tuua. Terve liiter läks käiku, et valmistada õunu taignas (või tainas?). Reidar lükkas õunasüdamikud välja ja kooris õunad ära ning lapsed aitasid tainast segada (pähkleid ei pannud). Siis õli tulele ja küpsetamine võis alata – läks oodatust/kardetust kauem, aga valmis said ja lastele sobisid (no jäätis, see eriti koorene, oli kah kõrval).  Igastahes lapsepõlv meenus mul küll… (Reidar kusjuures polnudki neid varem saanud).

Kui lõpuks köögi koristatud sain ja pere juurde elutuppa jõudsin, siis oli kell juba 20.30, nii et suurt ühisaega nagu enam polnudki. Rasmus vajus juba peagi ära ja teised kaks said kah magama  … ja siis said valmis beseed (noh, need oleks võinud veel veidi kuivada, aga ei kannatanud oodata), et mitte lasta munavalgeid raisku minna ja et vastu talve kaloritevaegusesse ei jääks

Kui Reidar Kihnu saarel oli…

… siis meie käisime seenel Lapsed (Grete ja Oliver) käisid koos Amma-Taadaga juba laupäeval seenel ja meie Rasmusega siis olesklesime kodus. Järgmisel päeval läksime juba suurema seltskonnaga e. Amma-Taada, mina lastega ja Taneli pere (seega kokku viis last, kuna ka Kaile tegi seeneretke mugavasti oma vankrikorvis magades kaasa, olles vaid 1 päev vähem kui 2-nädalane). Traditsiooniline seenemets asub maalilise Ahja jõe kaldal ja meenutab kohati rohkem parki kui seenemetsa  nii et vankritega on seal päris mugav liikuda. Rasmus ju ka veel omal jalul ei kõnni.

Ilm oli imeilus ja soe nii et pärast seenelkäiku põikasime väiksest poest läbi ja ostsime kogu olemasoleva sularaha eest (kaardiga maksta ei saanud) nii palju kui võimalik, et Kasemäel grillida ja tšillida.

Õhtul tuli ka Reidar ja siis läksime veel sauna koos õunakoogiga.